Selle turvameeste-loo peale oli mul alguses, et misasja, mis mõttes pannakse turvamehed igale poole kaasa kõndima, kuid kuskil poole raamatu pealt hakkas mulle see mõte täitsa meeldima ja sain aru, miks on nad vajalikud.
Seiklused teekonnast lapse ja koeraga Guatemalasse on väga hull, eriti see mööda lennujaama tagasisõidupileti otsimine..
Ma arvatavasti ei suudaks ka usaldada väga nende meditsiinisüsteemi, sest pole ju teada, kui haritud on sealsed arstid. Samas.. Oleneb ilmselt ka olukorrast.
Jutt jõulutoitudest ja -traditsioonidest oli väga põnev. Praegu, mil ma seda postitust kirjutan, on jõulud küllaltki alles möödas ja selle suuuure söömise juures meenus mulle just see peatükk. Nii siis otsustasingi, et kunagi(ja miks mitte näiteks järgmisel aastal) võiks jõululauale panna midagi sellist, mis klassikalise eesti jõululaua juurde tegelikult ei kuulu.. Oleks hea vaheldus :)
Soovitaks ''Minu Guatemalat'' kõikidele, keda huvitavad eksootilised maad ja elu nendes. Mõni päev tagasi andsin raamatu lugemiseks edasi isale, kelle muutsin paar kuud tagasi Minu-sarja sõltlaseks, kui lasin tal lugeda ''Minu Omaani''. Nüüd käib ja tühjendab pidevalt ise mu raamaturiiulit, juba ükspäev küsiski, kas mul on kuskil selle sarja raamatuid veel või on kõik riiulis.. Pean vist hakkama jälle juurde ostma, kuigi mitmete olemasolevate lugemiseks pole mul endalgi veel aega jagunud :)
No comments:
Post a Comment